Millal kõik see oli, kallis, millal. . . Vari vajub üle väsinud suude. Kõnnin külmal mullal nagu sillal läbituntud tundmatusest uude.
See, mis elab, määrdub, väändub, voolab. Me ei mõtle sellest enam, ega? Sügis oma taevast juba soolab suurte valgete kristallidega.
Meie nende all- kaks elus kuju, kurgus jahe õhk kui lõikav teras. Mõtlen: millal, kuhu jõuan koju, peegeldudes kahes silmateras.
***
Sõnade sära on luhtunud. Miski on minemas nurja. Sinuga, armas, on juhtunud midagi kurba või kurja.
Lihtsaile lauseile lisatud oleks kui poolmurtud paasi, mõrane peeglitükk visatud silmade suurendusklaasi.
Mõtted on laokil, ja riivata oskab neid valusalt kohe pisike, pahema tiivata sündinud pääsuke - ohe.
***
Põlvede kriimud, sõrmedel metsvaarikate verd, kõnnin piki odrapõllu kuiva kollast merd. Õllevili, kruubivili seisab nagu sein. Marjamannerg lõhnab nagu metsik koduvein. Veri veele i tea, mis lõikus, mari - mis on moos. Küpsus, ootus, viivitus on ühes viivus koos. Kes ma olen? Kuhu lähen? Teeskel, et ei tea. Põllukünka tagant tõuseb pilv kui lapsepea
***
On juunikuu, jaanikuu, juuni, ma valmistun alles sünniks, seepärast sind, paljast ja pruuni, võin vaadate kauem kui sünnis. Võin vaadata lihastest luuni- näen läbi nii kurgust kui kõhust, võin vaadata südamest suuni- pool, kolmveerand sinust on õhust!
ja õhus on toomingavalgus ja hämarad kiriküüdid, ja paganlik jaanikuu algus, ja kristliku kiriku müüdid.
On õhus mu sündimiskünnis, on jaanikuu-juunikuu-juuni. . . Kõik alles on. Alles ma sünnin, ja küünitan kohe su suuni.
***
Nii nagu kõik. Jah, samamoodi kingad ja samad sõnad, sama sulepeagi. Niisama tihti sama õhku hingad kui naaber, kelle nime sa ei teagi. Üks aeg meid nõnda ühtemoodi teeb, et end üksi tunneme ka ühes olles. Ühtsama naeratatuski - tuimalt luubet - me vahetame nagu palli volles. Jah, nagu kõik. Suur mure vaid ei sega meid omavahel. Uksest sisse põikab ning neitl, kes sünnilt suure südamega, skalpelliga ta liigse rannust lõikab.
***
Mäletan, kuidas su käe all avanes punane pluus. Päeval, jah südapäeval öö sosin põles su suus. Süttisid sõrmed mu õlal, õhk oli kumisev - kuum. Viimsel kui viipel ja sõnal sees oli tuline tuum. . . Kuidas ma tahtsin näha lumetuiskude sees, tunda su tumedat naha kaitsetust räitsmete ees!
Kuidas ma armastasin! Läbi nii liha kui luu julmalt kui poolelus masin lõikab su kohusetruu sünge pilk. Armastasin.
***
JUUNI
Kui kollane võilill on päike- soe lillelõhn juures on tal. Sa endale tundud nii väike nii puude kui päikese all.
Suur heinakõrs sulle on suuni, kuid putuka jaoks on ta puu. . . On heinakuu, jaanikuu, juuni- kuum maasikamaitsemiskuu!
***
JUULI
Maasikatest vaarikatest keediseid teeb tädi Juuli, ühtelugu vaaritades, moosivahust võru huulil.
Mee- marjalõhna õhkub tädi Juuli kirjust kleidist. Miks ta tõsines, kui õhtul puu alt puraviku leidis?
Mitu tundi mõtlik oli, lausus, silmitsedes kaugust: "Hommikuks ma ära kolin- homme saabub onu August!"
***
AUGUST
Põllumehed on öid-päevi rüganud, leivahinda ja tarvidust teades. Punapruunid kombainid on püganud, kuldsed põllud kõik siilipeadeks.
Varsti lindude ränd läheb lahti, sest traadil seltsis õpetab pääsu. . . Kuuled: Vihikud sahinal sahtlitest juba otsivad väljapääsu.
***
Vaikne hetk
Üks väikesi ja vaikseid õhtupooli, kus päikselaike seinalapil lesib, kus pehme riie roomad üle tooli ja klaver tuksub aega tasakesi.
Ei ole mingeid muresid ja hooli, suur päevapaiste tahte puhtaks pesi. Ja vekker keerab talitsematult nooli ning köögis tiksub samas taktis vesi.
Kõik mõtted käivad nagu kooliplikad käevangus vahetunnis- sääred pikad, suus saladused moonisaia maiku.
Kord üks, kord teine astub päikeselaiku, kõrv ette kartmas tunnikella kaiku, mis viskub läbikäimisse kui vikat.
1978
***
Kevadine kerge
Ainult see, kel kergust piisab, lendab vabalt läbi maikuu, tundes, kuidas mahlapiisad sulatavad lumelaiku rinde all. Kõik eluraskus kahe käena lasub taskus enne tööd ja pärast tööd, enne ööd ja pärast ööd.
Hetkemälu kargus, kergus liikmeid, liigutustes, ergus ahmib õhku - ergas, kõhn. Õhk on hing ja õhk on lõhn!
Rasked mõtted lagunevad. Sõrmeotstes, juuksesalgus tuikad uue tunde algus- põhjaliku nagu kevad, pealispindse nagu valgus.
1985
***
Nii vaikne õhtu on, et hangub hingeõhk ja mõte mälu puutumata lahkub. Kaob kätepuutest tahe, pinge, rõhkl, usk ununed ja kahtlus meelest lahtub.
Sel õhtul puudub maitse, olek, vorm. Ei lõhnaks nüüd ka nelk või vormirohi. Käib akna taga klaasistunud torm ja üle läve astuda ei tohi.
Nii vaikne õhtu on, et ühe mõtte lend kui taevamürin kõrvadesse kostab. Näib, et sel õhtul liigutada end vaid laps, kes ilma sündimata, oskab.