Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?
Kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna?
Kus veel muutub suhkruks vahtramahl sinu suus?
Kes küll teab, mis ojast käivad joomas hirved?
Kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved?
Kuuled, langeb laaste sinu endagi puust...
Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,
sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,
sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles.
Kuuseladvaristidel on lund ja vaikust,
õhus tundub karsket vahtramahla maiku,
äkki lõikub vaikusesse kiljudes saag...
Hoia nagu kodumaja metsanõlve,
hoia puutumatult nagu lapsepõlve,
hoia alles metsad, millest toetust saab maa.
Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.
Võtta võid kõik mu kullatud keed,
käevõrud heita kaevu
jäta vaid mulle vaevade teel
alles mu naer, kuldaväärt naer
Hallitab hõbe ja kahvatub kuld,
pärlikee mureneb kildhaaval,
muretut meelt ja südametuld
kallimaks kuulutan ma
Ei aima me keegi, mis ootab meid veel
ja meeletul teel heitlik on meel
Rahud ja tuuled merel ja maal
maailma muuta võivad
tundeile ikka jääb kullakaal
pilvede all, pilvede all
Naeratus kandami hinge pealt viib
leevendab valu ja vaeva
võta mu vaevad, mure kõik vii
nüüd üle vaevadevee
Refr: (2x)
Ei aima me keegi, mis ootab meil veel
ja meeletul teel heitlik on meel
Ei aima me halba, kuid iialgi liiga ei tee
ka naer, mille valgel näeb veel heledam tee
Ma saabun salaja, kui laine, mis randa merevaiku viib
Ja meremaik mu huulte peal on maine, kui rõivas võbeleb kui tiib
Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul
Ja muutun samuti kui laine, mis piire millekski ei pea
Sa oled mees ja mina olen naine, tean mõnda, mida sa ei tea
Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul
Ma olen nagu päev, sa öö, üks meri teine on kui maa
Kui palju tundeid mahub meie vahele, aimata ei suuda keegi
Muutub meri, muutub maagi
Olla võin kui jää või tulikuum, su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul
(Olla võin kui jää või tulikuum,) su kõigi unistuste tuum
Ja valgel ööl ka varjust truum
Enda nii sulle tõin ma, kuigi tean, et homme võin ma -
Muutuda vaid nimeks sinu suul
Muutuda vaid nimeks sinu suul
Valab päike valgust kui ka sooja üle maa
ent ei keela kellelegi kuum ja kerge kiir.
Vaid kõik aknad ja väravad valla sa tee
las tulla ta, sajab peegli peale helendav liiv.
Kiire on meil päeval ööl, kiire on nii toas kui ka tööl
on nõnda kiire kelladel ja inimsüdameil.
Kiire pillab päikene,kiire kulla läikese
ja äkki ingel kergem olla on meil.
Päeva palge ees on kõigil ruumi üle maa,
kuuma peoga puutub kõiki rõõm ja päikeselaik.
Ja tean, suuri kui väikesi rikast kui vaest
Ja kalliks ta, ja igal ühel on ta valges vaid.
Kiire on meil päeval ööl, kiire on meil toas kui tööl
On nõnda kiire kelladel ja inimsüdameil
Kiire pillab päikene, kiire kulla läikese
Ja äkki ingel kergem olla on meil
Üle vainude valendab aur
Vahulillede udune voodi
Igaühel on südamelaul
Igaühel on see isemoodi
Lähen karjateed, karukell käes
Kutsun hiliseid laule ma koju
Ja nad tulevad männiku mäelt
Kõige viimane udus veel ujub
Minu laule vist teavad siin kõik
Õhus ripuvad kellukakannud
Kuna kõik nad siit karjamaalt sõid
Üks vallatu plehku on pannud
Üle vainude valendab aur
Mul on närbunud karukell süles
Igaühel on siin oma laul
Ja ma oma ei leiagi üles